II ARTISHOKI BIENNAAL

2.-11. september 2010
Tartu Kunstimaja galerii


Laura Pählapuu

Gregor Taul

„It is time to take ceilings down“ ja lae asemel katku meie päid tähtede hõbesõel ning galerii punktvalguse asemel juhatagu meid Kuninglik lühter Päike! Ja kui lagi sõidab ära, kuulame minimaalsete hertside juures oma verekohinat või nagu Artishok soovitab, hääli oma peas. Zolotko ruumiinstallatsioon on revolutsioonilis- romantiline, nagu välja hõigatud pealkirigi. Kunstnik kutsub unustama valge kuubi müüti, kaasates publiku oma halli fiktsiooni. Pealkirjas puudub tinglikkus, Zolotko mitte ainult ei luba, vaid ka teeb. Ilmaasjata ei jäetud teda näituse lõpetajaks, nõnda peidetud päevavalgust juba üleöö tagasi ei too.

Zolotko installatsioon on lahutamatult seotud kunstniku eelnevate näitustega. Nii Vaalas kui pARTis lõi Zolotko galeriiseinte vahele halli tsooni (või signaali), milles toimisid omad jõud ja reeglid, filosooflesid isegi isiklikud teadlased. Need näitused on saanud üpris mitme arvustuse osaliseks. Kõige tabavamalt on Zolotko ruumiuuringuid kommenteerinud Ellu Maar Kunst.ee’s: „Halli signaali võikski mõista kui tsooni, kus toimuv küünitab väljapoole inimperspektiivi, -teadvust ja tajutavat.“ Niisamuti on tajueksperiment ka siinne tekstirägaga valguse eest peidetud galeriiruum.

Ruumi aknad on kaetud vanapaberist (raamatud, ajakirjad, ajalehed, reklaamid?) toodetud halli räbukasukaga. Meenuvad Peeter Toropi loengud, kes tihti tudengitele meelde tuletas, et 95% trükitud kirjavarast ei saa kunagi enamaks kui unustuseks. Ning uueks paberiks. Peita linnatänavad surnud sõnade taha näitusel, mis ennekõike kriitikute võidusõiduks mõeldud on, on muidugi sümboolne temp. Aga vaevalt, et see Zolotko puhul konkreetne seisukohavõtt on, a la kunst ise kunagi ei räägi või et sõna jääb alatiseks õhumulliks. Läbipaistmatu tekstiaken (vrd maal kui aken või Zolotko aknad kui maalid) ja mikroskoobi alt leitav pildirakk on statement’i asemel lihtsalt väga hea ja pilkupüüdev mõistatus kunsti, keele, materiaalsuse ning loomulikult reaalsuse teemadel.

Zolotko ruumiinstallatsiooniga seoses meenub kunstiajaloost Marcel Duchamp’i „Poissmeeste poolt lahti riietatud pruut, isegi“. See „Suure klaasi“ nime all tuntud teos valmis kaheksa aasta jooksul, 1915– 1923. Tuntud on ka Man Ray fotoseeria „Dust Breeding“ samast teosest, mis aastaid Duchamp’i ateljees tolmu kogus. Hiljem arvas Duchamp tolmu muidugi teose hulka. Zolotko jätkab tolmuaretamise „iidseid traditsioone“, mille alused pandi paika juba ammu enne Kristust, Taaveti poja Koguja poolt: „Kõik on tühi töö ja tuule püüdmine“. Zolotko installatsioonide nõrkus seisnebki peaasjalikult selles, et neid võib südamerahus kõrvutada Duchamp’i teostega ning kriitik võib valetamata öelda, et need võivad tähendada ükskõik mida. Aga see oleks liiga kerge ja tobe tee. Soovitan Zolotko installatsioone võrrelda pigem ameerika skulptori Kristen Morgeni ajahambast näiliselt näsitud tšellode, klaverite ja Cadillacidega. Need põletamata savist unenäolised elujäänused sobiksid Zolotko ruumi nagu tähed lakke.

„Suure klaasiga“ seostub Baudrillard’i 2001. aasta artikkel „Dust Breeding“. Halli peaga teoreetik vaatab tipptunnil telerist prantslaste versiooni „Big Brother’ist“ ning pettub sajandis, mille ta jõudis ära oodata. Baudrillard järeldab tõsielusarjast, et inimesi ja vabadusi on liiga palju ja noorte prantslaste eksistentsi võib (ikkagi kibestunult ju) nimetada tolmuaretamiseks. Inimestel pole enam saatust, võimalusi on nii palju, eluarmastusi on kümneid kui mitte sadu. Igaüks võib enesega lõputult eksperimenteerida. Zolotko ruum on sellise tühjuse (s.o Big Brother’i võtteplatsi) vastand või siis selle tühjuse markeerija, uurija. Kõrvale kaldudes võiks öelda, et tolmuaretamisühiskonda eksponeerib Artishoki biennaalil kõige otsesemalt Johnsonite valge kuup. Tea kummal pool kaamerat siis kunstnikud asetsevad...

Meenub veel, et Hiinas kasutati madalaid helisagedusi ammustest aegadest efektiivse piinamisvahendina. Heiastub, et kui eesti luuletajad selili viskavad, siis on vaade masendavalt hall nagu lagi Juhan Liivi toas. Otsin üles sobiva luuletuse, mida esmakordselt lugesin Tartu Kunstimaja suures saalis.

kimp mõtteid
          lilli
          ilu
          tilli
kamp mutte
          mulle
          hulle
kõik tulle.

Jüri Kask 1968 (?)