II ARTISHOKI BIENNAAL

2.-11. september 2010
Tartu Kunstimaja galerii


Merike Estna

Gregor Taul

Mitusada ruutmeetrit lae-, põranda- ja seinapindasid, õhuruumist rääkimata, aga väljas vaid kaks väikest maali. “Siin oleks nagu midagi puudu,” võib mõelda külastaja, kes on saalis ümber oma telje rännanud. Kas oli see Giorgio de Chirico, kes pahandas, et inimesed istuvad tunde ooperisaalis, aga maalidele ei pühenda minutitki. Oma tagasihoidlikus maaligurmaani elus elasin ajaliselt kõige pikema silmside läbi Caravaggio Juuditiga kohtudes. Jõhkrus, rõskus, toores kirg, verejanu, ehmatav ilu.. puterdas mu vaikiv suu. Ühel hetkel ma enam sõnu ei eristanud, siis jäingi maali ette kaheks või veerandtunniks seisma. Olin emotsioonilaegas ning semiootikaharidus jookseb sellistel hetkedel mööda külgi maha. Võisin mõelda midagi kaunis rumalat, nagu näiteks: “Selle maali eksponeerimiseks võiks eraldi lossi ehitada” või “Annaksin kõik oma asjad, et kohtuda kellegi nii ebatervega nagu Caravaggio.” Nädalapäevad tagasi Artdepoo müügiletil Estna maale vaadates, olin sarnast viisi rahul – maalipuudust galeriis ei tule, Estna paksu värvikihiga sümpaatselt naiivsed maalid täidavad mu kujutluspildis ruumi hõlpsasti. Julge ning nutikas mõte Estnalt, tulla välja vaid kahe maaliga, millest nüüd mõlemad saavad nelja tunni jooksul (rääkimata ajamärgist, mille jätavad kriitikatekstid) kõrgendatud tähelepanu osaliseks. Enamate maalide puhul olnuks näitusekogemus ettearvatavam ning muuseumlikum. Võinuks täitsa ühe maaliga tulla.

Estnal on selge autoripositsioon - oma maalides jutustab ta raevukaid anekdoote totratest machodest, jumalikustatud tissidest, karmidest sõjalennukitest ja parandamatult siiraste silmadega lastest, kes eelnimetatu keskel samasugusteks kasvavad. Estna viimane maaliseeria “There must be something more than what there is” (ka siinse näituse teosed pärinevad sellest 2010. aasta 7-osalisest seeriast), on eelnevatest erinev, kuna tarbimismonstrumid on maalidelt kadunud ning keskmes on noor naine, kunstnik, Merike Estna, olgu ta enese alter ego või mitte. Machod ja beibed on nähtavalt küll kadunud, kuid maalide pealkirjade järgi otsustades, jätkub eetikalane (s.t kuidas elada?) vägikaikavedu siingi. Kusagil peab ju olema keegi anonüümne kommentaator, kes möödub tormises vees (või segamini ateljees) maalivast preilist ning ütleb välja oma tõe: “Näe, lollakas maalib.” Minu arust on see maalija siiski päris arukas. Ta maalib seda, mis klientuuri seinal korda läheb. Kibedalt öelduna – ükskõik kui hästi või halvasti Estna ka ei maaliks, tema süžeedel on ostjaid.

Merevaadet “Oostende” kroonib näkk, kelle atribuutideks on ujumismüts ja päikeseprillid. Olukord meenutab lugu Oxfordi professorist, kes kuumal suvepäeval jõest jahutust otsis. Alasti härrast juhtusid mööda parvetama tudengipreilid, mille peale džentelmenist õppejõud oma pea käte taha peitis. Oostende tüdruk võiks iseenesest samast paadist olla, olles vahepeal õppinud, et pea peitmine on sümboolne ja kaval. Andestage ähmane metafoor, aga mütsi ja prillide taha varjuv kunstnik justkui kataks enda eest maailma. Vabatahtlikult vähem kuulda ja näha, sest enda mõtetes on ägedam ja õigem. Teine tähelepanek: vihmapiisad ja preili peakate on üht karva, nii et need isegi kokku sulavad. Ühesõna- ga – kunstniku pea sajab taevast alla nagu manna. Kuid see vihm kõneleb mulle Estna varasema loomingu sõjalennukitest, mis ka alla sadasid. Vabandage elulisus, aga sajab spermatosoide.

“Just another silly painteri” puhul on tuul pöördunud. Sadu tuleb paremalt vasakule, võõralt nagu kiri eksootilises keeles. Kunstnik on endale jalga maalinud mingisugusedki püksid (või kui siit alustada kaheni lugemist, riietub modell muidugi lahti) ning ähvardab ka mere ruugeks võõbata. Tütarlapsel on käes kolm pintslit, mille varred on vastavalt punast, valget ja musta tooni. Muidu igati konkreetne palett soolase vee jaoks, kui ainult pintsliharjad kõik verevad ei oleks – nii valitseb punane kogu maali. Kinnistan nüüd kõikvõimalikke sookuvandeid, aga Estna punane on tume, öine, müstiline, ürgnaiselik. See on valgusfoori-punane, mis mehi bordelliuksel paradoksaalsel kombel sisenemast hoiatab. Punase mere bordoole vastandub sünge must, mis Lääne inimese silmale on eluvõttev ja õudne. Jääb veel valge, mis on toredalt sümboolne, sest kontekstiks on Oostende, ida lõpp või algus, kust tuleb päike. Estna on valget väga kihvtilt jaotanud, merd valgustaks nagu Kuust diskopall. Triaadi keskel askeldab maalija, tema on segu värvidest ja nende tujudest. Et Estna on näituseprojekti kirjelduses viidanud Platonile, siis arvan, et pole väär, kui vaatajad maali läbi kultuuriliste ideaalmaailmade hindavad.

Maaliseeria “There must be something more than there is” kõigil seitsmel teosel on kujutatud üht (pool)alasti naist, kes küsib või ohkab, et midagi peaks ju enamat siin olema. Figuuride poosid neil maalidel on äratuntavalt laenatud meesteajakirjade erootilistelt fotodelt. Selles mõttes vaieldamatult feministlik projekt, milles väljendub kunstniku hirm, huumor või iroonia selle üle, et mehesilm naist või naiskunstnikku ikka ja jälle peamiselt objektina näeb. Ei usu, et Estna siin lippude lehvides õiguste ees võitlemas on. Pigem on ta lihtsalt maalikunstnik, kellele meeldib kiiksuga erutavaid lugusid jutustada. Mind on igal juhul maalide ees taas lolliks tehtud: rõske meri, elujanu, ehmatav ilu.. jään unistama.